NOBA Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti keskkond

Põhja- ja Baltimaade Noore Kunstniku Auhinna publikupreemia võitis sel aastal Kõrgema Kunstikooli Pallas lõpetanud Andrea Margó Rotenberg, kes oma lõputöös uuris lähemalt tehisaru võimalusi fotograafias. Millised on tema eeskujud ning kes nakastas ta kunstipisikuga, loe altpoolt.

1. Vanus: 24

2. Kirkaim lapsepõlve mälestus: Raske valida ainult ühte. Kõige kirkamad hetked lapsepõlves olid alati jõulude ajal. Ma ootasin jõule alati rohkem kui sünnipäeva, olgugi, et need olid lähestikku. Jõuludes oli midagi erilist ja pisut maagilist. Lumi sadas alati teistmoodi, väljas oli jõuluhõng ja kõik oli kuidagi rahulikum. Lemmikhetk jõululaupäeval oli see, kui peale õhtusööki teavitas pere mulle, et jõuluvana kohe jõuab. Millegipärast kartsin ma väiksena jõuluvana, seega põgenesin alati ema või vanaemaga teise tuppa, kuniks jõuluvana jõuab kuuse alla kõik kingid ära panna. Kui “õhk oli puhas” ja jõuluvana juba teiste laste juurde teel, istusin kuuse juurde maha ning hakkasin kõigile kingitusi jagama. Jõulud on siiani erilised ja olgugi, et see maagia on ehk veidi kadunud, istun ma ikka jõulude ajal kuuse all ja jagan kõigile kingitusi, mis viib mind jälle tagasi lapsepõlve.

3. Kunstipisikuga nakatas mind.. ma ei olegi kindel. Tundsin juba lapsepõlves, et sobitun pigem “kunstiandega” laste hulka, olgugi, et mina ei olnud väga osav joonistaja või käsitööga tegeleja. Ikka proovisin algklassides erinevaid huviringe, kuid mitte midagi kütkestavat polnud. See oli mõnes mõttes keeruline periood, nö iseenda leidmine. Filmisin tihti enda mänguasju erinevates stseenides ning unistasin juba kolmandas klassis enda “päris” kaamerast. Mida vanemaks ma sain, seda rohkem hakkasid mind paeluma visuaalid minu ümber – erinevad valgusmängud ja huvitavad kompositsioonid, mida võib-olla teised ei märganud. Millegipärast anti erinevatel üritustel alati kaamera minu kätte – ju see tundus teiste jaoks ka loogiline. Läks päris mitu aastat, enne kui sain aru, et see ,mis mind tegelikult huvitab, ongi kunst. Lihtsalt mitte klassikaline maal või joonistamine, vaid hoopis fotokunst.

4. Inspiratsiooni loominguks ammutan ma… lugemisest, vihmasest ilmast, muusikast ja mõtetest, teistelt andekatelt inimestelt minu ümber, igapäeva probleemidest, (sotsiaal)meediast, kuid peamiselt ikkagi kuskilt sügavalt iseendast. 

5. Eeskujudest… Eesti (fotograafia)loomingust on mulle alati meeldinud Kaupo Kikkas. Fotomanipulatsiooni poolelt on suureks eeskujuks kindlasti Erik Johansson. Mäletan kui 2020. aasta oktoobris õnnestus Pallase fotograafia osakonnaga Fotografiskas tema näitust vaatamas käia. See oli minu jaoks väga lummav ning mõtlen siiani tihti, kui palju Johansson oma töödesse panustab – vot see on inspireeriv. Minu suurim eeskuju elus on kindlasti minu ema, kes on mulle alati väga suureks toeks olnud. Ta on väga tragi ja andekas ning mõtlen iga päev sellest, kui väga mul temaga vedanud on. 

Topeltsäritatud droonifoto Andrea Margó Rotenbergi loomingust

 

6. Lemmiklugu: Foals – Spanish Sahara. See lugu on lemmik olnud juba aastaid. Esimene hetk kui seda kuulsin oli ehk pea 10 aastat tagasi ning mäletan, et see lummas mind koheselt. Tihtipeale, kui olen leidnud end perioodis, kus on vaja loomingu jaoks inspiratsiooni ammutada, panen käima just selle loo. Teised artistid, keda tihti kuulan on Aurora, Bring Me The Horizon ja Daughter.

7. Lemmikraamat: Jane Eyre. Lugesin seda esimest korda kohustusliku kirjandusena 9. klassis ning mäletan, et alguses ei meeldinud see mulle üldse. Kui ma olin veel pisem, vaatas ema Jane Eyre’i nimelist seriaali ning see hirmutas mind alati, seega läksin selle emotsiooniga raamatut lugema – arvasin, et tegu on rohkem õudukaga. Kui raamat sai läbi, teadsin, et olin leidnud endale lemmiku, mis ei olnudki nii jube, vaid hoopiski veidi romantiline. Peale seda olen ikka aeg-ajalt selle raamatu enda raamatu riiulist välja võtnud ja seda jälle lugenud. Inglise keeles on olemas selline termin nagu comfort book ja Jane Eyre on minu jaoks täpselt see.

8. Maailm oleks parem paik kui kõik võtaksid vahel hetke, et lihtsalt hingata ja märgata enda ümber toimuvat. Leian, et maailmas on liiga palju kiirustamist ja mõtlemata tegusid. See ei ole pikas perspektiivis (ühiskonna)psüühikale hea, mis viib inimesi tegema asju, mis neile tegelikult loomuvastased on.

9. Minu supervõime on märgata visuaalseid mustreid ja erinevate valguste värvimänge ning oskus neid nähtuseid jäädvustada. 

10. Unistuste reisisihtkoht: Island. See riik tundub nii sürreaalne ja koht, kuhu ilma kaamerata oleks justkui patt minna. Need looduskaunid vaated tunduvad justkui oleks mingist fantaasiamaailmast välja võetud.Täielik ideede ammutamise koht.

11. Minu jaoks on õnn see, kui lähedased minu ümber on õnnelikud. Kui väljas sajab peale pikka ja kuuma suveperioodi vihma. Kui ma saan oma lähedastega naerda pisarateni. Kui kass tuleb kaissu. Kui loominguline periood kannab vilja ning olen teoste üle uhke. Kui läbin enda jaoks seatud ootused palju kõrgemalt. 

12. Kui minust ei oleks saanud kunstnik, siis oleksin ma arvatavasti kas iluuisutaja, kirjanik või arst. Lapsepõlveunistus oli alati arstiks saada, kuigi see on vist laste seas üsna levinud. Teisena tekkis unistus iluuisutajaks saada. Selle pisiku nakatas mulle mu ema, kuid kahjuks jäi ka see unistus pooleli.

Gümnaasiumiajal olin veendunud, et kooli lõpus lähen Inglismaale klassikalist kirjandust õppima ning hakkan kirjanikuks.

Mõte kunstikooli minna tundus sellel ajal üpriski tabu, sest ei tundnud end veel piisavalt “kunstnikuna”… Aasta peale gümnaasiumi lõpetamist olin aga hoopiski Kõrgema Kunstikooli Pallase nimekirjas.

Topeltsäritatud droonifoto Andrea Margó Rotenbergi loomingust

13. Minu loomingut iseloomustab… Tavaliselt julge must-valge kontrast, metafooriline kihilisus, topeltsärituse kasutamine. Vahepeal ka õrnus ja müstilisus. Kõige ausam vastus oleks siin vist ka iseenda mõttekäikude visuaalne peegeldamine läbi kaamera.