Oskar Helde alustas sel sügisel oma kolmandat õppeaastat „Noored Kooli“ programmis, kirjanduse õpetajana. Varem töötanud arhivaari, andmesisestaja, kirjakandja, postitöötleja ja tiimijuhina ning teinud koostööd kultuuriväljaandega. Mõned aastad tagasi rändas Oskar aga elukaaslasega mööda ilma, peatudes ja töötades pikemalt Austraalias. Mida arvab Oskar z-generatsioonist, kuidas julgustab ta noori väärtustama Eesti kunsti ja kultuuri, kust on pärit tema kunstiarmastus ja kelle teose ta viimati koduseinale soetas, loe lähemalt intervjuust.
Mis teeb Eesti eriliseks? Või kas globaliseeruvas maailmas on üldse Eesti eriline?
Arvan, et selle küsimusele oskab kõige paremini vastata mõni meil ja mujal elanud ning ringi rännanud sakslane, belglane või austraallane. Minu jaoks on Eestis kõik koduselt eriline ja eripärane – alates Lasnamäe pimedatest tänavatest Kõrvemaa ürgmetsadeni. Ma olen küll omajagu ringi rännanud, kuid teist sellist kohta kui Eesti pole veel kohanud. Ja usun, et seda on ka võimatu leida, sest teist kodu mul ju pole.
Mis tõi sind Eestisse tagasi?
Ma ei saa olla eesti teatrita. Ma armusin teatri võlumaailma lootusetult ära ülikoolis ja olen alati öelnud, et kirjandus ja raamatud on mu aulik ja armastatud abikaasa, kuid teater salakirg ja armuke. Olles ligi kolm aastat mujal, tundsin suurt puudust teatri võlumaailmast ja nüüd ei sa enam kuudki sinna minemata olla.
Kuidas tekkis sinus huvi kunsti vastu? Millised on sinu lemmikkunstnikud?
Minu kunstihuvis on “peasüüdlane” kindlasti minu ema. Ta oli õppinud koolis kunstiklassis ja terve nooruse olnud vaimustuses kunstnike elulugudest, mu lapsepõlvekodu raamaturiiulid olid täis erinevaid kunstiraamatuid ja -albumeid. Lappasime vennaga neid pidevalt! Mäletan, kuidas me vennaga Wiiralti “Põrgut” silmitsedes alati mõne seni tähelepanuta jäänud detaili leidsime. Eks need raamatud olidki meile ennekõike aja- ja ruumiväravateks kuhugi kaugesse minevikku. Meie suurteks lemmikuteks tol ajal olid just need autorid, kelle elust ja kunstist rääkivad raamatud meil kodus riiulitel oli – Kristjan Rauast Wiiraltini.
Praegu otsin kunstist pigem lemmikmotiive nagu ürgne või isegi folkloorne loodus, võiks öelda isegi haldjaslik loodus. Selliseid mind kõnetavaid teoseid leidsin näiteks Külli Sparre teoste hulgast, millest ühe mulle sõbrad ka eelmisel aastal kinkisid.
Külli Sparre. Päästeoperatsioon. Allikas:sparrek.org
Miks üldse peaks kunsti ostma?
Mõte, et kunsti nägemiseks või nautimiseks tuleb minna muuseumi või galeriisse, on minu arvates päris kummaline. Paljud arvavad, et kunsti koht on just seal. Samas raamatuid me ju ostame ja loeme diivanil, filmi ostame või striimime ka kodus. Kuid kunstiteose puhul see vabadus enam nagu ei kehtiks. Inimesi, kellel on kodus mõni maal või graafikaleht vaadatakse mõneti erilise pilguga ja neid peetakse kohe mingiteks kunstigurmaanideks. Minu arvates võiks olla kunstiteos koduseinal samasugune normaalsus nagu häid raamatuid täis raamaturiiul.
Oled ametilt kirjanduseõpetaja, mis tähendab, et tutvustad õpilastele muuhulgas Eesti kultuuri- ja kirjanduslugu. Kuidas kultuur ja kunst noortele huvitavaks teha?
Ma arvan, et siin on lahenduseks lood. Ka kirjanduse tundides pean lastele alatihti “maha müüma” mõne autori või tema teose ja see pole alati just lihtne ülesanne. Olen avastanud, et kõige lihtsam viis panna noori mõnest kindlast kirjanikust huvituma on rääkida sellest autorist kui inimesest. Tema vigadest ja pahedest, eredamatest saavutustest ja täielikust allakäigust. Lihtsalt nimi ja üks vana mustvalge foto õpikus ei tekita huvi, aga põneva eluloo ja taustaga reaalsele isikule annavad noored võimaluse.
Kas Z-generatsiooni on raske õpetada, on selle põlvkonna noored väga erinevad eelmisest põlvkonnast?
Mina olen koolis olnud ainult kaks aastat, kolmas algas sel sügisel ja enne seda puutusin ma viimati mõne kooliõpilasega kokku enda kooli ajal. Lühikese “vaatluspraktika” põhjal võin öelda, et põhiolemuses ei ole see põlvkond midagi nii erinevat minu omast (lõpetasin gümnaasiumi 2006. aastal). Lihtsalt nende maailmapilt on selles vanuses meie omast üheaegselt palju laiem ja kitsam. Millist mõju see mõne aasta neile ja maailmale avaldab, pärast näitab tulevik.
Edward von Lõngus. Siil
Tuleme kunsti juurde tagasi. Ostsid hiljuti koju just Edward von Lõnguse „Siili“? Miks just selline valik?
Edward von Lõnguse teostega puutusin esimest korda kokku Tartus ülikooli ajal. Loengute ja seminaride vaheaegadel käisime kursakaaslastega Toomel ja ülikooli ümbruses patseerimas ja juba tollal jäid silma tema tööd, mis meile kirjandustudengitena üsna tihti äratundmisrõõmu pakkusid. Millegi poolest läksid tema teosed teiste tänavakunstnike omadest meile palju rohkem korda ja kui meil oli vahel külas sõpru Tallinnast või mujalt ning me mööda Tartut jalutasime, planeerisime jalutuskäigud nõnda, et tee ka mõne tema tööst ka mööduks.
Kuhu “Siil” üles läheb?
Teos läheb elutoa seinale, suure raamaturiiuli kõrvale.
