Merike Estna on üks silmapaistvamaid ja julgemaid moodsa kunsti autoreid Eestis, kelle töid on eksponeeritud üle kogu maailma, sealhulgas Bosse & Baum galeriis (London), Karen Huberi galeriis (Mexico City), Art in Generalis Performa biennaali raames (New York), Kunstraumis (London), KUMU’s (Eesti).
Merike Estna ainult ei räägi kõigest oma maalikeele kaudu, vaid ta asetab erinevad kunstiteosed omavahelisse suhtesse ja kõneleb publikuga performatiivses keeles, millele on viidanud ka kultuuriloolane Burke: „Üha enam pööratakse tänapäeval tähelepanu kultuuri etendamisele.” (Burke 2005: 41) Kaks avarat näituseruumi viivad vaataja teatraalsesse struktuuri, kus on kokku koondunud erinäolised kunstivormid, keraamikast kuni vitraažikunstini. Iga element on näituse sõnumi teenistuses. Näituseruum on täidetud kogemusega, mis kaasab erinevaid meeli ja tajumisstiile. Võib julgelt öelda, et emotsionaalse sideme kaudu saab vaataja osaks teosega, mõjutab teose kulgemist ja teiste vaatajate retseptsiooni – see loob variatiivsuse ja elulisuse. Esemete omavaheline suhtesse paigutamine loob omakorda narratiivi, mida mööda saab vaataja kulgeda.
Kaasaegse kunstnikuna annab Estna edasi kõige ilmselgemalt oma ajastu dialektikat, seda binaarsete opositsioonide, hea ja halva suhete kaudu. Seda ilmestavad kõige selgemalt elegantselt rippuvad, hiiglaslikud kardinad, millel on peaaegu et ideaalse vormiga põletusjäljed. Kui vaataja pilk hakkab otsima jälje põhjuseid, võib ta kohata kardina all seisvaid keraamilisi nõusid, milles on küünalde laialivalgunud vaha. Keraamilised nõud ise on täidetud ilusate toonidega ning oleks ilma selle liigse vahata justkui ideaalsed tarbekunsti näited, kuid need on omakorda seotud oma looga. Teos on igakülgselt tunde produkt – vaataja tunnetab kunstiteost oma varasemast kogemusest lähtudes.
Kunstniku väljendus valgub vormist endast välja, nii nagu tunnistame seda kõige otsesemas mõttes teoses, kus vitraaž kui ilu rüü hoiab endas kinni heledast küünlavalgusest pärinevat valgust ja soojust.
Kui liigume aga vitraažinstallatsiooni “Väljapääsuta” taha, avaneb meile vastandlik pilt, kus kaunis vitraaž on hoidnud kinni midagi, mis järgneb küünla põlemisele, see vedelik, mida me tahaksime tavaolukorras koheselt eemaldada. Kunstis me saame sellega tegeleda. Kunstniku eesmärgiks on tõsta mõte kõrgemale mateeriast, mis teda representeerib.
Kunstis me saame selle sinna jätta ja muuta installatsiooniks, mis näitab meile, et kauniduse rüü võib kinni hoida meie sisemisi raskusi ja koledusi.
Näituse tagaruumi liikudes võtab meid enda võimusesse helimaterjal – rasked hingetõmbed, mis muutuvad järjest sügavamaks ja rusuvamaks, väljendades justkui ilu raskust. Kunstnik on võtnud ülesandeks hõivata vaataja meeled tervikuna ja see on tal ka õnnestunud.
Keset värvidega kaetud ruumi seisab vann, mis paneb end sinna sisse mõtlema. Taamal kostuvad veetilked ja ohked muutuvad järjest intensiivsemaks. Vaikus, eraldatud ruum ja vesi justkui viivad imelisele teekonnale meelte puhkuseni, kuid rännakut hakkavad katkestama sosinad ning erinevad häälevibratsioonid, mida võib tõlgendada meie rahu segava sisehäälena.
Järjekordselt saame kinnitust sellele, kuidas vorm loob emotsiooni ning et üks tegevus võib siduda endas nii häid kui ka halbu emotsioone. Ilusal värvilisel põrandal ronivad lähemalt vaadates mustad putukad. Esimese reaktsioonina tahaks neile peale astuda või karjatada, kuid kui lülitub sisse meie representatsiooni taju, märkame, et nad on asetatud ronima mööda huvitavaid, soojades toonides teeradu. Ühtäkki ei tundugi nii ebameeldiv nende tegelastega ruumi jagada.
Siinkohal saame jälle tunnistust, et kunst annab meile võimaluse tegeleda abjektsiooniga, teemade-asjadega, mis muidu on eemaletõukavad või vastikud, kuid mis on paratamatult meie sees või ümber, osad meie maailmast.
„Igavesti koos maalil“ kõlab küll romantiliselt, kuid maalil on illustreeritud armusuhte keerukus hea ja halva suhte kaudu. Siiruviiruliste tundepuhangute ja eluetappide vahele on asetatud armupaari piirjooned, kes on asetatud kogu organismi keskele, nii nagu asetseb südagi. Nad hoiavad üksteist nii tugevalt, et seda tuge ja kokkukuuluvust on ka vaatajale tunda. Pole olemas midagi, mis on koguni puhas, keerdkäikudeta, ilma tundepooluste vastandusteta.
Üks tähelepanuväärsemaid taieseid teiste seas, oli minu jaoks hiiglaslik maal tütarlapsega “Rahu?”. Rahu küsimärgiga, sest lähemalt vaadates ja maalile ligemale minnes tõusevad esile tütarlapse kissitav pilk, mida need silmad edasi kannavad. Emotsioonitu, kuid samas kahtleval seisukohal olev silmapaar asetab kahtluse alla kogu maagilise ja pehme olemuse, mida maal kaugelt vaadeldes kannab.
Rieg’l on öelnud, et inimesel on loomulik tahe end väljendada ja kunstnik saab seda teha kasutades vormi, millele vaataja vastab emotsiooniga. Merike Estna tuletab meelde, et nii nagu raske elugi, mis on põimitud ilusate momentide vahele, ja vastupidi… täpselt seda sümbioosi rõhutab ka tema väljapanek Kai kunstikeskuses.
Fotode autor: Santa Zukker
