Möödunud aasta oli sul väga tegus – illustratsioonide loomine kolmele raamatule ja aasta lõpus ka Võrumaa Kultuuripärli tunnustus. Kuidas käib raamatute illustreerimise protsess võrreldes tavalise loometööga? Mis on kõige keerulisem?
Oli küll tegus ja kiire. Valminud raamatu illustratsioonid olid linoollõike tehnikas ja see ei ole just kõige kiirem protsess. Oma tavalised loometöös teen ise mida ja kuidas tahan ning see ei pea kellelegi teisele meeldima. Raamatute puhul on aga teemad, aines ja formaat ette antud ja kui see kõnetab, on hea.
Raamatu illustratsiooni formaat on nagunii peavalu. Mõni kirjanik on kuradima nõudlik. Tal on „umbestäpselt“ pilt silme ees, mida ta näha tahab ja mida illustratsioonid endast kujutama peaksid, kuid sõnadega seda edasi anda on keeruline. Sel juhul peab olema hea klapp – kuidagi peab kunstnik kirjaniku pähe jõudma ning see ei ole alati lihtne. Mõnega on lihtsam – formaat on selline, pilte tahan nii palju, tee mida ja kuidas tahad.
Kõige keerulisem on kirjanikule EI öelda – mõnele ei saagi EI öelda. Raamatute illustreerimine ei ole asi, millega rõõmsalt tegeleda tahan.
Mis on sinu arvates illustratsiooni roll raamatus? Paljud raamatud on ju illustratsioonideta…
Illustratsiooni ülesanne on täiendada teksti! Ülejäänu – kuidas täiendada – ongi juba segasem. Küllap sõltub suuresti kirjastaja või teksti autori ootustest. Mõni tahab ehk täiendust põhjusel, et raamat oleks atraktiivsem, püüaks pilku, lisaks müügiväärtust (aga paraku teeb see ka raamatu kallimaks). Teine tahab enamat, et illustratsioonid annaksid täiendava dimensiooni loetava mõistmiseks, kus tekst ja pilt moodustaksid koos soovitud terviku, mitte lihtsalt ei pakuks nö meelelahutust.
Pildiga antakse loole lisaks visuaalne mõõde ehk lugeja saab veel ühe tee loo sisse minekuks. Mõnikord aitab see lihtsalt paremini narratiiviga kaasa minna, aga heal juhul annab ka tugeva emotsionaalse lisandväärtuse. Ja ega illustratsioon ei olegi alati hea asi – vahel see ei täidagi oma rolli, vaid on nagu viies ratas vankri all. Ja vahel võtab illustratsioon hoopis mõne lugeja arvates temalt midagi ära, mitte ei anna juurde – näiteks võtab vabaduse mingeid tegelasi ise ette kujutada, sest keegi on neile juba näo valinud. Aga seda, millal pilt võtab rohkem kui juurde annab, mina ei tea…
“Usalda aga kontrolli”. Originaalillustratsioon Vahur Afanasjevi romaanile “Õitsengu äärel”
Al Paldrok on öelnud järgmist: „Lauri Sommeri raamat „Lugusid Lõunast“ Toomas Kuusingu illustratsioonidega on justkui eesti Castaneda – harva näeb tänapäeva raamatut, kus illustratsioonid ja tekst nii tervikliku koosluse moodustavad. Setud on meie oma indiaanlased. Nende traditsioonid on looduslähedased ja abstraktselt mõistuspärased, eetriaurudes tegelikkus seguneb suurriikide piirikokkulepete karmi reaalsusega.“ Kas selleks et selliseid illustratsioone luua, peab olema raamatu tulihingeline fänn?
Kindlasti mitte tulihingeline fänn. „Lugusid Lõunast“ – seal oli seda „miskit“, mis oli minu sees enne selle raamatu lugemist juba olemas. See miski oli vaja ainult piltideks vormida. Kohtusime Sommeriga „Lugusid Lõunast“ raamatuga töötades esmakordselt ja mulle tundub, et meil klappis kõik väga hästi. Seda, et selle raamatu puhul tekst ja illustratsioonid üksteist mõnusalt täiendavad on mitmeid kordi öeldud. Al Paldrok on selle kõige paremini sõnastanud.
Sinu looming on terav, kriitiline, mässumeelne, allegooriline – ja räägib nii ärihaidest kui tavalistest inimestest, ei jäta kedagi puutumata. Kust tulevad need ideed, mis nö paberile jõuavad?
See, et minu looming on terav, kriitiline ja mässumeelne on teiste inimeste sõnad ehk siis nende jaoks see on nii.
Ainest millegi loomiseks leiab koguaeg ja igalt poolt. Maailm, kui seda jälgida, on alati ühest küljest täiesti jabur olnud ning jaburused ei kao kuhugi.
Mu looming ei puuduta siiski ainult jaburaid stseene ja olukordi. Kord ühel mõnusal väga külmal talveõhtul Balti jaama tunnelist vanalinna poole suundudes nägin pilti, kus üks vana naine, hästi paksult riides ja kindad käes, luges tänavalaterna all raamatut. See hetk ja pilt sööbisid mu mällu ning hiljem valmis sellest mälupildist maal nimega „Poeet“. See on mu jaoks vägagi helge pilt.
Lemmikteemasid mul otseselt ei ole, kuigi enamasti kujutan inimesi. Näiteks Lõuna-Eesti maastikumaalini ei olegi veel jõudnud.
Kuidas jõudsid loomingus üldse graafikani? Varem tegutsesid rohkem maaliga?
Pärnus Non Gratas õppides tutvusime paljude erinevate graafika tehnikatega ja käed tuli kõigele külge panna. Siiski jäin linooli juurde pidama, seda ka põhjusel, et tol ajal oli Pärnus üks õppejõududest Peeter Allik. Tema töid nähes oli kohe selge, et see on niivõrd võimas värk, et sellega tahan ka ise tegeleda. Seal sain ka kõrvalt vaadata, kuidas meistri enda tööd valmivad – nii maal kui ka graafika. Linooliga oli ka ehk kõige lihtsam ükskõik mis ajal tegeleda – tol ajal oli mul tihti suvel linoolitükk ja noad seljakotis ning igal pool sai lõigata.
“Tähtsad inimesed uurivad kärbsesitta”, 2018
See ei vasta eriti tõele, et varem tegutsesin rohkem maaliga, võib-olla Tallinnas olen varasemalt rohkem maali näidanud kui graafikat, Pärnus olen järjepidevalt graafika festivalidel osalenud ja graafika näitusi teinud vist juba aastast 2003.
Selleks, et nii palju luua ja nii mitmete projektidega tegutseda, peab vist olema ka kindel rutiin – kas tegeled oma töödega iga päev? Milline on sinu jaoks parim aeg loomiseks?
Võimaluse korral iga päev. Samas iga päev ei ole võimalik. Parimad ajad on siis, kui ühtegi segavat faktorit ei ole. Tööle keskendumist on lihtne ära lõhkuda ja heale lainele saamine võtab jälle aega. Praegugi tahaksin hoopis muuga tegeleda, kui neile küsimustele vastata.
Erinevalt suurest osast inimesest hakkan suve lõpu poole sügist ja pimedat aega ootama. Kevadel, kui väljas läheb mõnusaks, ja suvel, kui päike kütab ja pintsel hakkab käes higistama, pole kõige mõnusam ateljees tööd rügada.
Ma tõenäoliselt ei kuulu sinna romantilisse pilti, kus päiksepaistel sigaret suus ja veini klaas kõrval hõlpelu elav kunstnik maalib oma järjekordset „šedöövrit“.
Oled öelnud, et sinu eeskujuks on Hollandi renessansi meister Hieronymus Boschi. Kas on ka mõni Eesti kunstnik, keda võib eeskujuks nimetada, või kelle tegemistel silma peal hoiad? Kelle loomingul soovitad NOARi jälgijatel silma peal hoida?
Eestis on palju häid ja võimsaid tegijaid. Eraldi konkreetselt kedagi välja tooma ei hakka, sest teeksin liiga teistele, kes nimetamata jääksid. Vaatan paljudele kunstiringkonna headele sõpradele, tuttavatele ja mitte-tuttavatele alt üles ja imetlen neid, nende tegevusi ja tegemisi.
NOARi lugejal on palju valikuid, mida või keda endale soetada. Suurel hulgal on head fotot, maali, graafikat, skulptuuri… Minu enda kunstikogu viimased täiendused olid Peeter Laurits ja Esko Lepa puugravüür.
Sinu looming sünnib Võrumaal – oled sealt kandist pärit ja pärast rännakuid koju tagasi jõudnud. Mis sind Võrumaa juures köidab?
Sattusin siia tagasi küllaltki juhuse tahtel, pikemalt ette planeerimata. Mis mind Lõuna-Eesti juures köidab ei oskagi ehk sõnadega väljendada: kui sõidan üle Setomaa piiri, käib kuskilt seest või hingest mingi jõnks läbi. Ma ei oska seda kirjeldada, aga see on olemas, kuigi reaalselt seal elatud ajast ma paljut ei mäleta, on vaid ähmased pildid ja mälestused. Nüüdseks ka uued sõbrad. Põlva on üleskasvamise koht – sealt on eluaegsed parimad sõbrad ja mälestused. Võru oli lihtsalt tuttav koht, kus on võrreldes ümberkaudsega kõige suurem kultuurielu ja näitustegevus – olen siin vaid mõned aastad olnud, siinne värk alles hakkab sisse sööbima.
Kõik kohad on isemoodi ja erilised. Mulle väga meeldis Pärnus ja Tallinnas elatud aeg. Eks see on nii, et kui oled mere ääres kasvanud, siis meri on just see õige ja kodune, sisemaa inimene tahab järve ja selle ümbrust.
“Eetri võtjad”.
Kas kunstnikuks olemine on rohkem kutsumus või otsus? Kas soov saada kunstnikuks oli sinus juba lapsena?
Minu puhul ehk kutsumus, kuigi otsuse kunstikooli minna tegin alles 25. aastaselt ja ega ma ei teadnud, mida ma tahan, kas skulptuuri või maali või midagi muud.
Kunstikooli ajal ja peale EKA lõpetamist olin tihti koos teiste tudengitega, kes erinevates seltskondades tutvustasid end kunstnikena. Hakkasin seepeale end lihtsalt bussijuhina tutvustama. Ehk ei piisa sellest, mis sa sisimas tunned või arvad (st kutsumus või otsus), vaid loeb ka see, kas teised sind selleks peavad.
Millised on plaanid 2021. aastaks? Kas su loomingut võib ka mõnel näitusel näha või on veel sinu poolt illustreeritud raamatuid tulemas?
Praegu on üks suurem töö käsil – sügisel saab ehk näha ja sellest rääkida. Ühtegi konkreetset näitust hetkel planeeritud ei ole, aga kindlasti kuskil midagi tuleb. Lisaks veel osalemised ühisnäitustel ja festivalidel.
