Vaikiv

Vaikimine nii nagu ka näiteks mitte millegi tegemine ja igavlemine on kultuuri seisukohalt justkui mõttetud. Vestlust ei toimu ja seega ei looda ka midagi uut. Ent samas oleme me kõik kuulnud tähenduslikust vaikimisest – vaikimine kuld, rääkimine hõbe, vaga vesi, sügav põhi. Käesolevale näitusele on pealkirja andnud vaikiv ajastu, mis iseloomustab eesti poliitilist olukorda aga paratamatult ka kultuurielu 1934ndast aastast kuni Teise maailmasõjani. Kuigi vaikiva ajastu piirangud kujutavat kunsti otseselt ei puutunud, tähendavad kolmekümnendad siiski avangardi sõjakuse taandumist, ekspressiivsete meistrite muutumist realistideks ning suubumist impressionistlikku pehmusesse.

Zolotko ja Epneri käes saab kolmekümnendaid iseloomustav väikekodanlik vaoshoitus aga psühholoogiliseks või suisa eksistentsiaalseks paineks. Nii tunneb Zolotko filmi peategelane end maailmas nagu esimene inimene, kellel ei ole ega saagi olla küsimist: mis see tähendab, või miks üks või teine asi on nii või teisiti, sest kõigepealt peab ta arusaama mis need esemed üldse on, mis maailma moodustavad. Sarnaselt võib ka vaikiva ajastu kunsti mõtestada kui pärani silmi maailma vahtimist.

> Jevgeni Zolotko kõrval eksponeeritakse teoseid eesti kunstiklassikutelt nagu Adamson-Eric, Vardi, Võerahansu, Laarman jt, ning ajalooliseid fotosid aastatest 1934–1940, mis pärinevad eesti muuseumide kogudest: Eesti Kunstimuuseum, Tartu Linnamuuseum, Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Maanteemuuseum, Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum, Eesti Vabaõhumuuseum, Eesti Rahva Muuseum, Eesti Põllumajandusmuuseum, Eesti Piimandusmuuseum ja Tallinna Linnamuuseum.

Kuraatorid: Jevgeni Zolotko ja Eero Epner
Kunstnik: Jevgeni Zolotko
Graafiline disainer: Martin Pedanik

Täname: Eesti Kunstimuuseum (Eda Tuulberg, Darja Jefimova, Elnara Taidre, Kersti Kuldna), Tamara Luuk, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum

Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Jevgeni Zolotko (1983) on kunstnik, kelle loomingu keskmes on verbaalse ja ainelise materjali vahekord. Oma ruumispetsiifiliste installatsioonidega toob ta esile inimloomuse universaalsed jooned, milleks on kultuuri ja religiooni kaudu põlvest põlve edasi kantud tunnetus ja mahasurutud alateadvus.

Eero Epner (1978) on kunstiteadlane ja dramaturg. Muuhulgas kogunud tuntust Konrad Mäe ja Olev Subbi biograafiate autorina, kuid ka näiteks telesarja „Pank” stsenaristina. Alates 2005. aastast oli ta teatri No99 dramaturg. Epner on kunstiajaloolase ja kuraatorina töötanud väga erinevate eesti kunstiloo perioodidega Pallasest üheksakümnendate fotograafiani ning on tegev tänapäevase kunstikriitikuna.