Ashot Jegikjan. Kevad ja mummuism

Hetked, mis paljudest inimestest märkamata mööduvad, tabab Ashot ära. Ta fikseerib need kompromissitu empaatiaga, vaatlevalt, hinnanguid andmata, ennastohverdava põhjalikkusega. Liigagi tihti võib selline tähelepanelikkus muutuda tänamatuks tööks, kadudes argise kiirustamise ja otsuste langetamise virvarri. Vahepeal maha istuda ja lihtsalt vaadelda on vajalik; kuidagi leiab see vajadus endale väljapääsu, näiteks kunstis, Ashot Jegikjani maalides. Need pakuvad vaatajale võimalusi minna sisse hetkedesse, kus too tegelikkuses viibinud polegi, sest neist ammutatavad muljed on üldinimlikud.

Ashoti kunsti on alati iseloomustanud helgus, usk inimese sügavamasse headusesse, impressionistlikkus ja värviküllus, nii ka sel korral. Ent täna on tema looming tavapärasest tooni võrra mõtlikum ja lüürilisem. Värvid on hillitsetumad, pigem esinevad need kevadiselt õrritavate värvilaikudena. Atmosfäär on habras ja efemeerne. Korduvaks kujundiks on Ashotile omane mummuism, mis tähendabki mummusid lõuendil. On ju mummugi kevadine: mõelgem veerevatele kanamunadele või heinapallidele, täpilistele lilleväludele – vähemalt oma mõtetes võime jõuda juba sinna. Ashot jäädvustab hetki võrratu detailitäpsusega, tuues nähatavale mitte loendatavate asjade maailma, vaid asjade tajumise peensused. Kunstnik ise on öelnud, et ka maailmade nähtavaks tegemine on omaette seisund. Ashoti maalid püüavad üht kindlat ajahetke, ent tema enda jaoks töötades aeg kaob: “Maal ja maalimine on selleks, et aja kohalolek muutuks nagu nähtamatuks“.

Ashot Jegikjan sündis 1955. aastal Jerevanis. Tema tegevus kunstnikuna Eestis algas 1985. aastal ning alates 1997. aastast on ta Eesti Kunstnike Liidu liige. Lisaks Eestile on kunstnikul toimunud isikunäituseid Riias, Helsingis ja New Yorgis. Enne kunstnikuna alustamist oli Ashot muusik – ehk seletab see tema tundlikkust ümbritseva keskkonna suhtes ning oskust erinevatest meeltest pärit kogemusi samaaegselt kujutada.