“Meie reisil maailma serva peale on mitu eesmärki. Esiteks tahame rääkida lugu sellest, kuidas Eestis sündinud saksa rahvusest inglise merendusorientatsiooniga vene admiral – von Bellingshausen – on üks jäise mandri avastajatest. See tähendab, et räägime sellest, kuidas suured asjad sündisid 19. sajandil erinevate rahvaste ja riikide koostöös ja kuidas seda koostööd peaks täna olema kordades rohkem, sest meie ees seisavad rängad ökoloogia- ja kliimaprobleemid,” selgitab Pruuli, kuidas ka justnimelt nendest probleemidest rääkimine on osa missioonist. “Ja muidugi tahame rääkida ka Eestist ja tema inimestest. Järgmise aasta jaanuaris on seoses Antarktika avastamise 200 aastapäevaga sellel kohal väga suur tähelepanu, see annab Eestile hea võimaluse oma kohalolekuga silma paista.”
Kunstikollektsionäärist meremees on varem ka kirjeldanud, miks talle meeldivad just meremaalid – sest meri on igal hetkel isesugune, igavlev, leebe, tormiootel, äkiline, virge, pahur, püstine; ning kunstniku tabatud hetk, laine, tuul, värv, meeleolu olevatki see, mis teeb meremaalid põnevaks. Kui paluda tal visandada kolme sõnaga, milline on meri olnud käimasoleva ekspeditsiooni ajal, on see mõneti ülekohtune ülesanne, sest vastus ei piirdu kaugeltki kolme konkreetse sõnaga, vaid pigem suunab vett vaatlema ja tunnetama.
Vesi pakub tõesti vaatamiseks lõpmata arvu erinevaid vorme. Vahemere vesi ja Põhjamere vesi on kaks täiesti erinevat vett.
“Vaikse ookeani lained ja Läänemere lained on täiesti erinevad moodustised. Ja kui vesi muutub jääks, siis seda võib isegi minusugune kärsitu inimene vahtida tunde ja tunde.” Selleks, et kogeda merel suuri tundeid ja erinevaid emotsioone, ei pea sugugi sattuma silmitsi tormi või hiidlainetega, leiab Pruuli.
Anna Litvinova Admiral B
Ja kui paluda loodud visandile lisada värve, muutub kujutluspilt ekspeditsioonist üha maalilisemaks. “Olen tähele pannud, et kui meie vahetusmadrused tulevad laeva ja küsime kapteniga neilt, et millist vahikorda nad endale valida tahaks, siis enamus vastab, et tahaks vahis olla päikesetõusu ajal. Nii päikesetõusud kui -loojangud on merel tõesti imelised. Ütleks isegi, et natuke liiga lääged või magusad, kui keegi neid maalida püüaks. Aga looduses vaatlemiseks on nad superromantilised, lõpmata igavikulised.” Pruuli kogemus kinnitab, et mida pikem on ülesõit, seda rohkem on aega tegeleda oma tundetoonidega, milleks maises rähklemiseks alati aega ei jää – nii et meresõidul on ka selgelt oma teraapiline pool.
Päikesetõus Läänemerel
Igal laevakunstnikul on oma käekiri
Aga muidugi on kujutluspilte merereisist edasi anda võimalik mitte üksnes pliiatsi ja paberi, vaid ka pintsli ja lõuendi abil. Fotograafia eelsel ajastul olidki ametis laevakunstnikud, kelle ülesanne oli eelkõige dokumenteerida visuaalselt kõike olulist ja eksootilist, mida reisil nähti. “Admiral Bellignshauseni ajaloolisel merereisil osales kunstnik Pavel Mihhailov, kelle põhjalikud joonistused lisasid sellele reisile tõesti palju värvi, James Cooki reiside kunstnik Sydney Parkinson sai aga maailmakuulsaks oma täpsete taime- ja loomajoonistuste poolest,” alustab Pruuli loetelu lugupeetud kaptenitest ja kunstnikest. “Krusensterni juhitud vene esimese ümbermaailmareisi jäädvustas kunstnik Stepan Kurljantsev. Aga ka üks kaptenitest – Juri Lisjanski – tegi ise mitmeid joonistusi. Üks esimesi eurooplasi, kes põhimõtteliselt elatuski tööst ekspeditsioonide kunstnikuna, oli 19. sajandi algul tegutsenud inglise kunstnik Augustus Earle, kes muuhulgas osales ka kuulsal Bealge’i ekspeditsioonil koos Charles Darwiniga.” Pruuli teab rääkida haigestunud Earle’it asendanud Conrad Martensi’st ja tolle kujutatud kuulsatest Tulemaa indiaanlastest, keda Darwin pidas “puuduvaks lüliks ahvide ja inimeste vahel”, ning toob enda nö reisiva kunstnikuna esile Nikolaid Roerichi ja tolle mägede pildid, kus konkreetse koha poeetika asub kunstilise missiooni teenistusse.
Ka Antarktika200 ekspeditsiooni ajal on pardal laevakunstnikud, kes ideaalis võiksid endas ühendada päevapiltniku ja poeedi, dokumentalisti ja interpreedi. “Soovisime leida laevakunstnikuks kedagi, kes suudaks ühendada mereelu tehnilise täpsuse ja meresõitu kandva idee, mis sisaldab paljusid erinevaid varjundeid romantilisest ihalusest kuni piinava igatsuseni,” selgitab Pruuli uskudes, et eesmärk õnnestus suurepäraselt justnimelt kahe isiku sümbioosis. “Põhjamerel sõitis meiega kaasa Eesti Meremuuseumi kunstnik, graafik Roman Matkiewicz ja üle Biskaia seilasime koos Anna Litvinovaga. Erinevad käekirjad, aga kokku väga põnev palett töid, mis meie reisi üsna hästi kirjeldavad.”
Anna maalitud kruusid
Kanaaride kandis sõitis lühikese, ent ühe tuuliseima etapi kaasa ka maali- ja ehtekunstnik Mila Balti, kes on varemgi maailma meredel purjetades oma loomingus inspiratsiooni saanud. “Suur osa kaasreisijatest olid siis merehaiged,” selgitab Pruuli tuule tagajärgi, kuid loodab samas, et see mereraskus transformeerub kunstis siiski helgemateks meeleoludeks – Mila Balti pidavat saatkonna abiga avama Gran Canarial ka kunstinäituse. Lisaks on pundis erinevaid teadlaseid alates ajaloolastest kuni kala- ja linnuspetsialistideni, näiteks kogutakse akadeemik Urmas Kõljala juhendamisel vee- ja tolmuproove.
Meie põhifookus pole siiski teaduse tegemisel, vaid merega seotud teaduse ja teadmiste propageerimisel. Tahame need keerulised teemad teadlaste abiga lihtsalt selgeks rääkida.
Seda eesmärki aitavad täita ülesastumised peatuspaikades, nii teaduslikud kui kunstilised, mida Pruuli peab reisi üheks põnevamaks ja olulisemaks osaks. “Korraldame erinevates sadamates foorumeid, seminare, kunstisündmusi. Peterburis, Kielis ja Göteborgis oleme koos kohalike teadlastega rääkinud merenduse ajaloost, Oslos ja Cambridge’is polaarajaloost, Brestis merekaitsest ja kliimamuutustest, Las Palmases mereharidusest. Oleme andnud kohalikule meediale hulgaliselt intervjuusid, teinud laevas avatud uste päevi.” Kaliningradis avati fotonäitus, mille üks autoreid oli eestlasest polaarteadlane Enn Kaup, Kopenhaagenis valmis aga arhitekt ja kunstnik Mari Hunti juhendamisel kohaspetsiifiline installatsioon “Valge vaip”, millele astudes oli igal jalakäijal võimalus tunda end Antarktika avastajana, kes pidi samas arvestama peab ka sellega, et iga samm sellele jätab jalajälje. “Nii tuli ilmsiks meie polaaralade haavatavus keset Kopenhaageni kesklinna ja tuhandete külastajate jalge all. Valge vaip oli lõpuks päris porine,” võtab Pruuli taas ühe nn merepildi kokku ja vihjab juba järgmisele – koos Mariga planeeritakse korraldada üllatuslik happening otse Antarktikas!
Roman maalib
Kes aga üllatust ära oodata ei jaksa või teisele poole maakera ei plaani seilata, saab Antarktika200 kunstilistest seiklustest kindlasti osa 5. novembril Lennusadamas toimuval merefoorumil “Pintsliga merel, kus oma muljeid jagavad nii Anna Litvinova kui Roman Matkiewicz.
Fotod: Tiit Pruuli
