Imedemaa. Kirsty Mitchell

Näitus on Mitchelli viie aasta pikkune projekt, mis algas 2009. aasta suvel – mõni kuu pärast tema ema traagilist surma vähi tõttu. Sellest sai fotokunstniku viis valusast reaalsusest põgenemiseks leides tee tagasi lapsepõlve muinasjutulisse maailma. Kunstniku kujutlustest sündinud karakterid said vabalt rännata kaamerasilma ees tema kodu lähedal asuvas metsas. See on lugu, mis jutustab ühest sügavast leinast välja tulemise teekonnast.

„Kunstniku Kirsty Mitchelli liigutav lugu mõjub meile kõigile justkui suurepärane võimalus põgeneda reaalsusest värvikirevasse muinasjutumaale, kus teekonnal kohtuvad maagia ja reaalsus. Fotografiska Tallinnas näeb Mitchelli enam kui 70 tööd, mis on olemas ka tema suurejoonelises fotoraamatus „Wonderland”. Usume, et sellest saab meie sügisnäituste komplektis tõeliselt võimas visuaalne kogemus,” sõnab Maarja Loorents, Fotografiska kaasasutaja ja näituste juht.

Mitchelli lugu algab noore ja eduka moedisainerina, kes õppis kunstiajalugu ja kel oli väga lähedane armastav suhe oma emaga. Kuna Mitchelli ema oli inglise keele õpetaja, siis tema suureks kireks oli kirjandus ning talle valmistas suurt rõõmu oma tütrele raamatute ettelugemine. Kui emal diagnoositakse ajukasvaja, siis tütre maailm variseb kokku ja tema leinast saab kui iidne metsamaa, mis ümbritseb naise kodu ühes Inglise maakohas.

Fotograaf planeerib ja valmistab oma pildid hoolika detailitäpsusega ette ning disainib silmapaistvad kostüümid ja rekvisiidid – see võib aega võtta isegi kuid. Iga element on austusavaldus emale, mis on seotud tütre raamatumälestustega lapsepõlvest, leinaga täiskasvanueas ja taasleitud hingelise loodussidemega.

Koos väikese modellitiimi, jumestuskunstniku ja abikaasaga ehitab ta metsades imeilusad võttepaigad oma fotode jaoks. Igas pildis on nii draamat kui karakterit, mis annab edasi rikkalikku fantaasiamaailma, ent samas tekitab äratundmist hoolimata sellest, et tegemist on autori enda loodud tegelastega.

„Me käisime metsas nii nagu planeeritud, sest alati oli tunne nagu ema oleks meiega. Seega olenemata ilmast, lumetorme ja vihmasadu trotsides, lasime juhtuda sellel, mis pidigi juhtuma. Ma tundsin, et mu fotoprojekt tuleb lihtsalt ära teha. See oli nagu põgenemine keset tavalist igapäeva kohta, mis tundus mulle sügavalt tähendusrikas,” kirjeldab näituse autor Kirsty Mitchell ise.

Mitchelli projekti juurde kuulus ka blogipidamine, kus ta kirjutas nii oma leinast kui fotoalastest tegemistest metsas. Selle kaudu pälvis artist veelgi enam just nende inimeste tähelepanu, kes suutsid samastuda tema kogemusega ja mõista, mida ta läbi elab.

Raamatu „Wonderland“ valmimisel olid mitmed kirjastajad koostööst huvitatud. „Ühel hetkel võttis minuga ühendust tuntud tegija kirjastamise valdkonnas. Ta soovitas minul isiklikult see teos välja anda ja koguda selleks vahendeid ühisrahastusplatvormi kaudu. Nii tegutsedes oli võimalik panustada parimatesse disaineritesse ja trükikodadesse,” räägib Mitchell. Ta lisab juurde, et koos abikaasaga seatigi üles kampaania Kickstarteri platvormil. „Me olime üsna elevil, kas kellelegi see üldse huvi pakub. Järsku meie kampaania aina kasvas ja kasvas, üha rohkem inimesi soovis sellesse panustada.”

Projekt sai vajaliku rahastuse kõigest 24 tunni jooksul ja „Wonderland” osutus enim toetatud, st 344 000 briti naelaga, fotoraamatuks ühisrahastamise ajaloos. Teose esimene trükk müüdi läbi kahe kuuga. Tulemuseks kõrgekvaliteediline fotoraamat, mis teeb igas mõttes ka au nii paberile kui disainile. Raamat, mis näitab fotograafiat parimast küljest ja võimaldab tütrel avaldada austust oma emale. Kõik, mida lapseootel Mitchell viimse detailini planeeris, toimis kui õlitatult. Kaks päeva pärast kampaania toetajatele raamatute kohale toimetamist, jõululaupäeval aastal 2015, sünnitas Mitchell oma esimese lapse.

Küll aga ei saa see lugu siin läbi. Kaheksa kuud hiljem diagnoositakse vastsel emal rinnavähk. Täpselt ajal, mil ta viibis Itaalias oma raamatu teist väljalaset trükkimas.

„Ma keskendusin lihtsalt hakkama saamisele ja suunasin kogu oma energia haigusest taastumisse. Nüüd, aastaid hiljem, mil olen haigusest prii, tunnen, et mu sees on nii palju loovust, mis tahab välja saada. Tean, kui palju tervendavalt see võib mõjuda, kui sa väljendad enda kõige varjatumaid tundeid, olgu see siis sõnades või mõne loomeprotsessi kaudu. Kui sa seda teistega jagada saad, on see nii rahuldust pakkuv.”